Eesti
Kultuuriseltside Ühendus korraldas
koostöös Eesti Rahvusarhiivi ja Eesti Rahva Muuseumiga 7. aprillil
õppepäeva teemal "Kodukoha kultuurilugu ja seltsid".
Õppepäev toimus
Valgas. Arula küla oli esindatud.
Õppepäeval
käsitleti:
*
seltside osa kodukoha kultuuriloo kujundamisel ja säilitamisel
(Valter Haamer, EKSÜ);
* kuidas koguda ja jäädvustada infot
kodupaiga kultuuriloo uurimisel, seltside materjalide arhiveerimine
(Lea Teedema, RA ja Tiina Tael, ERM).
Õppepäev lõppes
ühise aruteluga seltsielu rõõmudest ja muredest.
Kohapeal sai
tutvuda
seltside poolt väljaandud seltsielu ja kodukohta tutvustavate
trükistega.
Kirev,
põnev ja elav vaimne kultuuripärand
Märtsi
lõpus toimus Tallinnas Rahvakultuuri keskuses seminar:
Kirev,
põnev ja elav vaimne kultuuripärand.
Loengupidajad olid erinevad ja käsitlusel olid põnevad teemad.
Marju Kõivupuu ja Peeter Vihma Tallinna Ülikoolist, Liivi Soova Eesti Rahvakunsti ja käsitöö Liidust, Margit Siim UNESCO Eesti rahvuslik komisjon, Külli Eichenbaum Võro Instituudist, Helgi Põllo Hiiumaa Muuseumist ja Leelo Isidora Viita.
Mis on vaimne kultuuripärand?
See
on pärand, mida me ei saa katsuda. Ühistegemise kogemuse elushoidmine. Vaimse tervise huvides on alati kasutatud kiiktooli. Vanasti loksuti hobusega linna mitmeid tunde. Nii sai elu üle mõtiskleda ja plaane pidada.
Kas oskame kingapaelu siduda, kala püüda kui vaja, puid riita laduda, lehma lüpsta, unistamisest mõnu tunda, kududa, loomi pidada jne. Need on oskused, teadmised,
tavad, mida anti ja antakse edasi põlvest põlve: suulised
traditsioonid ja väljendusvormid, esituskunst, rituaalid, pidulikud
sündmused, looduse ja ilmaruumiga seotud teadmised ja tavad,
traditsioonilised käsitööoskused.
Vaimne kultuuripärand elab
inimestes, elab meis endis ja on oma kogukonna oma. Vaimne
kultuuripärand on paljuski südameasi – igaüks teab ja tunneb
ise, mis on tema jaoks tähtis, mis on tema pärand.
See
loob seose mineviku, praeguse hetke ja tuleviku vahel ning suurendab
nii ka meie kogukonna sidusust. Vaimne pärand on osa meie kõigi
elust just siin ja praegu ning see muutub koos inimeste ja oludega,
see on elav pärand.
Läbi vaimse kultuuripärandi anname kogukonnale oma näo, see on sotsiaalne kitt.
Millised oskused ja teadmised
on omased just meie kogukonnale?
Juhtub naljakaid situatsioone kus keegi ei tea kuidas tuld pliidi alla teha, kaske tikata, et mahl hakkaks jooksma, kas üldse kaevust võib vett juua (seal pole ju kraani), miks kartuleid peab maha panema...
Tekkis väga kaasaegne küsimus: kas arvutioskus on vaimne kultuuripärand?
