Arula külapäev, 593 aastat esmamainimisest

Tuhanded noored rändavad mööda maailma ringi, tundes hinges avastamisrõõmu ja seiklusjanu. Emad-isad aga ootavad kodulävel ja peidavad oma hinges muret, kas lapsed võõrsile jäävadki või siiski leiavad endas tahte kodumaile tagasi tulla. Kuidas sisendada oma järgmistesse põlvkondadesse kodutunnet, teadmist, kus on kodu, mis on kodu, mis on kodukoht.

Aprillikuu viimasel laupäeval võis Arula küla teedel kohata Lutsu talu poole ruttavaid külaelanikke, kes jalgsi, kes rattaga, kes autoga. Kuigi teeäärtes oli kohati veel lumelaike ja Lutsu järvel nähti nädal tagasi veel jääd, oli ilmataat siiski helde. Pilveservast piilus päike, metsaviirul rohetasid õrnalt kased ja metsaalused täitusid sini-must-valgetes toonides: sinililled, must muld ja valged ülased. Lutsu turismitalus olid külamehed juba mitu päeva rassinud: kes korrastas lõkkeplatsi, kes pani suurt pidutelki ülesse, kes kandis lõkkematerjali paika. Külanaised aga vaaritasid head-paremat peolauale panemiseks.

        Külapeole tulnuid rõõmustas Nuustaku naistantsurühm rahvatantsudega, Lille Tali väikesed pillimehed oma pillilugudega, Varju imeliselt kõlava kandlemänguga. Toomas Uibo üllatas kõiki pidulisi kanuu- sõitudega. Isegi tema enda kõikenäinud silmad jäid imetlema müstilist vaatemängu, kui "murueidetütred", see tähendab kaunites rahvariietes  Nuustaku rahvatantsijad kanuudega Lutsu järvekesel tiirutasid. 

 Orienteerumisentusiastid said aga jälle oma võimeid proovile panna. Talutares oli ülespandud käsitöönäitus ja samas võis tutvuda põhjalikumalt ka Arula mõisamaa ajalooga. Kõigile huvilistele tutvumiseks oli esitletud Arula ajalooveebi käsikiri. See on uskumatult mahukas, väga sisutihe, tohutu fotomaterjaliga varustatud kirjatükk. Peaaegu 600. aastatagusest ajast tänapäevani pajatavad mõisnike, kooliõpetajate, kooliõpilaste, kirjanike, kunstnike, talude, taluelanike jne. lood. See on ühe kogukonna ajalugu ja nende lugude kaudu oleme meie kõik seotud mineviku maastikuga ja nii säilib ka side põlvkondade vahel. 

See on sügavat lugupidamist vääriv töö ja kahtlemata hindamatu väärtusega meie oma külast.  võib-olla paarikümne aasta pärast on see kirjapandu ime, sest juba praegu väga paljud noored mõistavad vaid arvutist lugeda. Kogu külarahvas on eriliselt tänulikud Piret Barkalale, kes ei väsinud mööda Eestit ringi sõitmast ja elulugusid uurimast, endiste ja praeguste külaelanikega kohtumast, neilt fotosid kogumast, lugusid üles kirjutamast, arhiive ja kogusid külastamast. Pireti uskumatult suur töö, ühe põlise Eesti küla ajaloo jäädvustamiseks tulevastele põlvedele saab ehk kunagi külarahva abiga ka kaante vahele.



  Tunnustati Mauri Mändoja aastakümnetepikust kivide, rändrahnude, kalmete, põlispuude ja matkaradadega tegutsemist. Sel aastal pühitseti ka Otepää talvekirikus Mauri avastatud 102. aastane leeripoiste pilt.

See oli alles kolmas Arula külapidu. Kuid juba on tunda, et rahvas tuleb heameelega kokku. Oli ju Arula Otepää kihelkonna suurim küla. Tulevad vanaemad-vanaisadki lapselapsed käekõrval. 

                                                  

Tuleb neidki, kes oma Arula koolikaaslastega pole 50 aastat kohtunud. Austamist väärivad inimesed, kes on kodukohta alles jäänud ja vaatamata raskustele maaelul hinge sees hoiavad. Palju on huvitavaid ideid, kuidas oma kodukohta elamisväärsemaks muuta, nii et nooredki siia tagasi tulla tahaksid, kuid unistuste elluviimiseks on vaja tugevat kogukonda. Kindel on see, et ilma kodutundeta me lapsed jäävadki kodutuks.

Täname kõiki oma küla inimesi, kes meie ühispeost osa võtsid. Täname ka tublisid peole kaasaaitajaid: pillimehi, rahvatantsijaid, mehed, kes oma pillid kaasa võtsid ja mängisid, võimendusega tegelevat Einarit, põnevust pakkuvaid Väike-Järve filmimehi, Airikat ja Ristot, Piretit, Maurit, Jaaku, Margitit ja Kallet, Enet, Maiet, Silviat, Piretit, Paavot, Siimu, Sanderit, Ellen – Reeta, Vellot, Liat ja Marti, Harrit ja Hellet, Estit, Rolandit ja Juhanit, Leod, Ahtit, Viivit, Ainot, Liidiat, Helgit, Andrust, Maretit ja Vellot, Mattit, Kadrit, Antit, Peepu, Antsu, Aaret, Urvet, Taalit, Ehat, Aitat, Aadit ja paljusid teisi, kes meile ajaloomaterjale tõid ja igati kaasa aitasid ühise päeva meeldivale sisustamisele.