Tere. Tore, et siin oled!

Blogis anname ülevaate Arula küla tänastest tegemistest nii pildis kui sõnas.

30 november 2020

Kas sa külatänavale tuled?

 20.detsembril on võimalus minna tulekumas talveõhtule Otepää südames

Kõrsikute kontsert ja kõik muu on ootamas.

20.12, pühapäeva õhtupoolikul kl 15-18 toimub Otepää keskväljakul (karu kuju juures) traditsiooniline Talvepealinna avamine tänavu küllpisut teisenenud, väiksemal kujul (plakat kirja lisas). 
Sündmuse raames kuulutatakse välja talvepealinna avamine, toimub Otepää kohalike müüjate talveturg ning juba teist aastat järjest on kohal ka juba Otepää külad telkide ja sümboolikaga. 
Jõuluhõngune õhtu tipneb Kõrsikute kontsertiga.

Palun anna 1. detsembriks teada (vastates käesolevale e-kirjale), kas Sinu küla soovib tänavu Külatänaval osaleda?

Huvitatud külade esindajatega korraldame peatselt kokkusaamise.
Lisaküsimuste korral palun helista
Liisa Kaasikule 5116612


27 november 2020

Tunnustati parimaid vabaühendusi ja kogukondade eestvedajaid. Õhtu reisimuljetega Mehhikost ja Paapuast

 MTÜ seminar ja tunnustussündmus Märka Tegusaid Ühendusi toimus üheksandat aastat, selle aja jooksul on konkursile esitatud 125 kandidaati ja tunnustatud 43 ühingu tegemised.

Tunnustamisele eelnes inspiratsiooniseminar, mille raames rääkis tegutsemisinnu loomisest ja hoidmisest koolitaja Harald Lepisk.

Seminari Märka Tegusaid Ühendusi korraldas Valgamaa Arenguagentuur koostöös Valgamaa Kodukandi Ühendusega  ja  selle toimumist toetavad Valgamaa Omavalitsuste Liit ning Kodanikuühiskonna Sihtkapital.


Konkursi Valgamaa MTÜ ja Väärt Kodupaik 2020 üheks nominendiks oli ka Arula kogukond. 

Seminari Märka Tegusaid Ühendusi korraldas Valgamaa Arenguagentuur koostöös Valgamaa Kodukandi Ühendusega  ja  selle toimumist toetavad Valgamaa Omavalitsuste Liit ning Kodanikuühiskonna Sihtkapital.

Konkursi Valgamaa MTÜ ja Väärt Kodupaik 2020 nominendid:

 Puka Kogukond  Aktiivsed eestvedajad, eripalgelised üritused ja nad on pidevalt pildil. Nad teevad kõike ikka sooja südame ja hingega! Väga meeldib, et hoiavad elu maal tegusana, sest tihti jääb mulje, et siinkandis toimub rohkem, kui linnas. Tänu projektidele on võimalik kohalikul huvigrupil erinevatest sündmustest osa saada taskukohase hinnaga. Eile anti teada, et kogukonna eestvedajale Anneli Uffertile andis rahvastikuminister Riina Solman üle kodanikupäeva aumärgi.

 Vidrike kogukond

Erinevad külaüritused, kuhu on oodatud ka kaugema kandi rahvas. Palju noori tegusaid peresid, ettevõtjaid. Vidrike tegutseb ja innustab tegutsema ka naaberkülasid. Lisaks jäädvustab oma tehtu nii filmilindile kui raamatusse.

 Kuigatsi - 2 erinevat kandidatuuri seadmist

Kuigatsi külamaja on alati köetud, mõnusalt soe, perenaine alati naeratav ja heatahtlik ning kaasatud meeskond hoiab kokku. Käima on lükatud erinevad ringid, traditsioonilised kokkusaamised ja üritused, kus koduselt tunnevad end nii kohalikud kui kaugemad külalised.

Taagepera Külaselts

Ühingu eestvedajad võtsid riski ja esitasid taotluse Rahvakultuuri Keskusele, et korraldada 07.juulil  Laulu ja XX tanstupeo raames rahvapidu Valga maakonnas. Seega lisaks sellele suurele koostegemisele tähistatakse igakuiselt sünnipäevi,  2020 Tõrva tulepäevadel käidi oma telgiga väljas, traditsioonide jätkamine Taagepera moosipäeva näol, ühine Jaanipäeva tähistamine koos lastele mängudega ja šašlõki küpsetamine, saviring. Ja veel: erinevad koolitused joogatunnid, Mulgimaa peremäng. Rõõm, et küla elab!

 https://mail.google.com/mail/u/0/#inbox/FMfcgxwKjdvNbkrhTrkxVzcfQMhhPWJK 

Otepää valla eestvedajad Arulast, Kuigatsist, Pukast, Otepäält

Konkursile Valgamaa MTÜ ja Väärt kodupaik laekus 16 kandidaati, suurema tunnustuse pälvisid neist kolm: MTÜ Kungla, mille noored loovad ja hoiavad oma õnnemaad, Ritsu Külaselts kui kogukonnale uue hingamise tooja ja Hargla piirkonna külad väärt kodupaik 2020 ja Eesti Külaliikumise Kodukant aasta küla 2021 kandidaat Valgamaalt. Eelmainitud ühingutest valmisid ka tutvustavad videoklipid, mis aitavad nende tegevusi tutvustada ja mis laetakse avalikuks jälgimiseks Youtube keskkonda:



https://www.youtube.com/watch?v=7rouAhSNR1c 


Reisimuljeid jagati Järve talus. 

Oli üks novembrikuu õhtu kui Merike näitas pilte reisist Mehhikos. See kõik oli juhtunud enne kui koroona tuli.

Õhtul jagas muusikalist meelelahutust Merikese tütar Liina Tsimmer. 

Mehhiko muljeid kuulamas 

Mehhikos moodustavad rahvast suure osa noorukid vanuses 0-24, mida iseloomustab sealne suur sündimus. Naiste osakaal on alates 25 aastaselt meeste omast suurem. 
Väiksema osa rahvastikust moodustavad vanemad inimesed, mis viitab lühikesele keskmisele elueale ja vanemaealiste väiksele osatähtsusele. 

Mehhiko omapäraks on kiire rahvastiku kasv ning väga noor elanikkond. Igal aastal kasvab Mehhiko rahvastik 2 miljoni inimese võrra, kes kõik vajavad varsti tööd. 
Mehhiko tähtsaimad ekspordiartiklid on tööstuses produtseeritud kaubad, nafta ja naftasaadused, hõbe, puuviljad, köögiviljad, kohv ning puuvill. 
Mehhiko tähtsaimad ekspordipartnerid on Ameerika Ühendriigid 80,5%, Kanada 3,6%, Saksamaa 1,4% 
  
Siin on kohaslikud kalamehed õhtuse saagiga. puhastavad kaldal ja müüvad maha.  

Mehhiko aladel on elanud paljud iidsed tsivilisatsioonid, näiteks olmeegid, maiad ja asteegid. Viimased asusid Mehhiko alale elama 13. sajandi paiku ning ehitasid oma pealinna Tenochtitláni samale kohale, kus praegu asub México linn. 
Suurema osa asteekide tsivilisatsioonist hävitasid 16. sajandi alguses hispaanlased. 
Tänapäeval moodustavad põlisameeriklased riigi 110 miljonist elanikust ligikaudu 7%. Ligikaudu 60% rahvastikust on mestiitsid – indiaanlaste ja hispaanlaste järeltulijad. 

San Pedro linnapilt

Esti Belizes


Väga huvitav oli kuulata kahe naise 5 päeva matkamuljeid Paapuatest. 

Paapuad on Lääne-Melaneesia algasukad Uus-Guineal, vähesemal määral Bismarcki ja Saalomoni saartel. 

Ja nii see algas
Turul kõnnib läbi rahvahulga meie mõistes paljas mees – tema ainukeseks rõivaesemeks on koteka ehk pudelkõrvitsast valmistatud peenisetorbik. 
Meid võttis see hetkeks kohmetuks, aga teiste turuliste jaoks ei olnud siin midagi imekspandavat. 
 Suurem osa selle ümbruse rahvastest kannab tänapäeval humanitaarabiga saadud värvilisi ja räbaldunud rõivaid, aga veel 20 aastat tagasi kanti siin kõikjal koteka't ja rohuseelikut. 

Meie soov oli võimalikult ehe kogemus ja seetõttu võtsime matka ette omal käel. 

Seljas suur matkakott ning näpuvahel kohapealt saadud hädapärane kaart,  suundusime üles mägedesse.
 
Meie eesmärk oli  minna kaugemale kui enamik huvirändureid kes teevad kas päevamatku linna ümbruses või lähevad veidi kaugemale koos kohaliku teejuhiga. Eesmärgiks seadsime 2.5 päeva üht kallast mööda ülesvoolu ja sama palju allavoolu teist kallasrada tagasi.

Mägirada käies tervitasid kõik vastutulijad viisakalt, naeratasid ja andsid kätt. Sageli küsiti meie matkaplaanide kohta ning vahel pakuti seljakotist võetud suhkruroo või lõkkes küpsetatud bataadi näol reispassi. 

Mägipaapuate külad koosnevad väikestest heinakuhje meenutavatest hüttidest, mida ümbritsevad kaunid kivimüüriga piiritletud aiad. 
Hüttide katused on valmistatud heinast ning seinad puidust. Muldpõrandat katab paks kiht heina, millel on mugav istuda ja magada. Ruumi keskel asub tulease, millel olev lõke annab sooja ning kus valmistatakse süüa.  
Naisel on peas rätikutaoline kott. Seal oli võimalik lapsi magama kiigutada ja neid peas kanda kui käotsas olid muud kandamid

Päevad veedetakse peamiselt ümberkaudsetel põldudel töötades või uusi maa-alasid põlluks aletades. Mägipaapuad kasvatavad peamiselt bataati, jamssi ja tarot – erinevaid kartulit meenutavaid mugulvilju.

Pimeduse saabudes hakkab hüttide heinast katusest suitsu tõusma – on õhtusöögi aeg. Pere istub ümber lõkke ning askeldatakse toidu kallal. Vahel harva pakuti meile söögiks riisi või hautatud kapsast, 
aga lõviosa ajast oli hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks lõkkes küpsetatud taro või bataat.

 Esimestel kordadel maitsesid nimetatud mugulad hästi ja eksootiliselt, kuid kui neid süüa kümnendat või viieteistkümnendat korda,  hakkavad meie ärahellitatud maitsemeeled streikima. 
Tee, mis tahad, aga alla ei lähe. Pererahvas aga sööb neid sellise õhinaga nagu meie esimesel korral – toit ei ole siin maitseelamuse saamiseks, vaid eluks vajalik kütus.
 Igal perel on küll oma siga, kellega eluaset jagatakse, aga see tapetakse mõne väga olulise sündmuse korral ja süüakse koos kõigi külaelanikega. 

Pildistamise eest tuli vahel maksta paar euri. Mõni mees jooksis oma jõeäärselt põllult mäest üles kahe valge matkaja juurde, et lasta pilti teha, näidata soovi suitsu järgi. 
Kui põlev tikk kukkus maha süüdates kulu ja meie, kaks naist, saime kustutamisega hakkama, oli mehel väga kahju, sest põlenud maa oleks kevadel ilusat roheliselt tärkavat rohtu kandnud. 

Teine kordki kuulame kui keegi reisimuljeid jagab. 

13 november 2020

Tule aga tule veel üheks talveks kooli...

Nii kirjutas täna, 13. nov. 2020 Piret Paluteder, Tartu kunstikooli praktikate koordinaator, Õpetajate Lehes:   https://opleht.ee/2020/11/tule-aga-tule-veel-uheks-talveks-kooli/

  Arula külas Lutsu talus projektiga seotud noored. 

CODE (Competence Opportunities for Digital Employment) on kolmeaastane rahvusvaheline ettevõtmine, kus töötatakse välja õppekavad riski- ja NEET-noorte jaoks. Lisaks erialaõppele sisaldavad need toetavaid koostisosi (õpi-, suhtlus-, tööoskused, ettevõtlikkus jne), mis kõik sobituvad kokku nagu kvaliteetne pusle. Meditsiinis patsienti ravides ei tegelda ka ainuüksi haigusnähtudega, vaid uuritakse toitumist, pereelu, meeleolu ja töörežiimi ehk kogu tervikut. Väljaõppega seotud projektid haaravad endas samuti inimest tervikuna (õppimis-, suhtlemis-, erialaoskus, majanduslik tugi jne). CODE saab rahastuse 2 300 000 euro väärtuses Euroopa majanduspiirkonna ja Norra toetusprogrammi „Noorte tööhõive“ fondist. 
Projekt nagu rammus rosinasupp, mitte mõni lurr

Lauseid artklist: Tule aga tule veel üheks talveks kooli... :

Rainis: Mulle meeldis, et kui kool algas, siis lendasime Tartust minema, sõitsime grupiga kolmeks päevaks ja kaheks ööks nn talgutele Lutsu turismitallu Otepää vallas. Saime jalutades, talutöid ja ise süüa tehes ning loovmänge mängides omavahel tuttavaks. Sain palju häid mälestusi võrreldes seniste koolidega. Tavaliselt on nii, et kui esimestel päevadel on asi halvasti, siis nii jääbki. 

„Tule aga tule veel üheks talveks, kui võimalik, mis sest, et suur poiss oled!“ julgustas õpetaja Laur „Kevades“ igasuguses mõõdus ja vanuses lapsi koolis jätkama. Sedasama teevad kutsekoolid Eestis, kui kutsuvad veel aastaks või pooleks kooli 15‒29-aastaseid noori, kes ei tööta, õpi ega osale ühelgi kursusel.

Õppimise oskust ehk kuidas aidata end olukorras, kui on vaja näiteks süveneda uurimismaterjali veebilehel, aga istuv asend on vaevav ja uni tuleb peale. Samas mine ainult oma seltsielu kanalitele, oled kohe värske nagu kurgike! Miks see nii on? 

Õppijatel oli see luksus, et nad said võtta pool aastat kooliampsuks.

Kiir: „Natuke ei saa ja palju ei taha!“ 

Õpetaja Laur: „Tubli! Õpi pool, aga hästi! Ja ikka pea püsti! Julgelt ja rõõmsalt edasi!“
Kuhu Tartu kunstikoolist saadud teadmiste ja oskustega pärast pool aastat kestnud õpet edasi minna?

Kas niimoodi rääkides õpitaksegi?
„Kas nii ka saama?“ Lible: „Ikka saama!“ 

 13. nov. 2020 Piret Paluteder Tartu kunstikooli praktikate koordinaator