Tere. Tore, et siin oled!

Blogis anname ülevaate Arula küla tänastest tegemistest nii pildis kui sõnas.

29 oktoober 2012

Valgamaa külade tänuüritus Harglas


2.okt. oli Valgamaa Partnerluskogu ka Arula küla esinduse kutsunud Hargla Maakultuurimajja.
Toimus filmi " Valgamaa Külalood" esilinastus. Lood meis endis ja kogukonnas. Filmi tegijad olid: Kerli Adov Pühajärve külast, kes õpib stsenaristikat Tallinna Ülikooli Balti Filmi ja Meediakoolis ning Ott Rõngas Tallinna Ülikoolist kunstiteraapia erialal.
Pärast tervitusi Monika Rogenbaumi ja Taheva vallavanema poolt oli sõnajärg jutuvestja Piret Pääri käes.
Tema haaravalt esitatud jutulood näitasid lugude tähtsust kogukonnale, ka ajaloo seisukohast.
Jutuvestjana oli ta ületamatu. Näitlejameisterlikkus, särav esitlus, lugu ise, mis justkui meie oma külast ja nii me hardunult kuulasime ja tõmbasime paralleele.
Väga huvitav oli kuulata ja näha teiste külade tegusaid inimesi.
"Tegus kodupaik 2012" oli nelja küla koostööna Kappermäe Selts Otepää vallast.
"Ettevõtlik Kodupaik" oli Hargla aktiivse tegevuse ja koostöö väärtustamisega.
"Parim paik noortele 2012" oli Õru kogukond oma suure edasiminekuga noorte vabaaja veetmisel.
"Pärandihoidja 2012" oli Sangaste oma rukkikultuuri ja rahvatraditsioonidega.
"Sportlik kogukond 2012" läbi aegade rahvaspordiga tegelev Ritsu.
"Aasta üllataja 2012" Nõuni Purjeklubi.
Veel 12 külale jätkus tunnustust, sealhulgas ka Arulale.
http:http://etv.err.ee/index.php?033468&clip_id=51200

Pireti pink



Kevadel tuli Vahur Kersna välja mõttega, et iga pink räägib loo.
Mõtlesime, et meie külas tuleb ka pingilooga algust teha. Alguses oli mõte teha seda järgmiseks külapäevaks Piretile, meie ajaloo ülesäratajale.
 Siis aga tuli nii üks kui teine mõttega, et miks mitte saata see lugu ka Kersna saatele.
 Piret oli see inimene, kes meie küla blogi toimetas. Miks see inimene ja tema tegu või teod väärivad mäletamist, küsisid Kersna saate tegijad .
Kasvasime kokku veebilehel ehk ajalugu ühendab! Nii vastasime.  Suured teod ja mõtted saavad alguse just siinsamas, meie endi sees! Selle aasta aprilli lõpus tähistas Otepää valla Arula küla 593. Arula mõisa esmamainimise aastat. Kohal olid kõik, kellele see kant on lähedane, sest Arula mõis haaras enda alla kolm korda suurema territooriumi kui praegune küla.
Siinsed koolid on aastaid tegelnud koduloouurimisega, kuid nii palju fotomaterjali Arula kohta ei ole kuskil kunagi tutvumiseks välja pandud. Oleme juba mitu aastat koos käinud ja külapidudest on
osavõtnud iga kord üle saja inimese. Sel aastal oli kõigile tutvumiseks Arula küla veebilehel mahukas, väga sisutihe, tohutu fotomaterjaliga varustatud Arula ajalugu. Peaaegu kuue sajandi tagusest ajast tänapäevani pajatavad mõisnike, kooliõpetajate, -õpilaste, kirjanike, kunstnike, talude, taluelanike jt. lood.Kogu külarahvas on tänulik PIRET BARKALA-le. See tema tehtud uskumatult suur töö, üle 300 lehekülje, ühe põlise Eesti küla- ja  mõisamaa ajaloo jäädvustamine tulevastele põlvedele. Kunagi saab see materjal külarahva abiga ehk ka kaante vahele. Piret oli kui mesilane: korjas arhiividest ajaloomaterjali ja küsitles põhjalikult inimesi, seletas, nakatas teisigi kaasa tulema. Kõige selle juures oli ta taktitundeline, usaldustäratav, uudishimulik, leebe, sõbralik ja ääretult optimistlik. Ta entusiasm ja samas tagasihoidlikkus panid mõtlema olnu ja praeguse üle, seda kõike väärtustama. Ta ütlestihti, et aega on vähe, tegutseme, teeme kohe ära, et kasvõi öösel tuleb kõik paberile panna ja veebilehele riputada. Piret  ise kahjuks seda tööd enam jätkata ei saa, sest raske haigus viis ta meie hulgast ära 41. eluaastal, selle aasta mai lõpul.



 Tahtsime Pireti pingi panna oma küla viimase peo platsi järvepoolsesse serva. Sealt paistab ka õunapuu, mille saime oma küla tegemiste eest \\\"Ettevõtlik kodupaik 2011\\\".
Igatahes on ühise eesmärgi nimel tegutsemine meile meelepäraseks saanud.
Kõik, mis on ühe kohaga seotud, saab alguse inimesest.


Piret armastas seda kohta ja oskas üles leida selle, mis on Arula eriliseks teinud. Selle pingiga  anname lisaväärtust oma mainekale Arula külale, kuid juhime ka tähelepanu oma küla ja mõisamaa pikale ajaloole ja kõigile inimestele, kes Arulas on elanud ja elavad. Rändaja leiab kindlasti selle mõnusa koha, et pingil jalgu puhata, kuid samas on tal ka põhjust meenutada minevikku, järele mõelda elu väärtuste ja iga inimese saatuse üle. Arula on kaunis ja väärtuslik koht elamiseks.
Kuid see tingib ka nende väärtuste tunnustamist. Aeg kaob ja viib kaasa lood, mis ühel ajahetkel olid siin elanud inimestele olulised ja mõistetavad.
 Iga loo loomine on keerukas tegevus ja peab põhinema tõel ja olema mõistetav ka järgmistele põlvedele. See eeldab aga inimesi, kes teavad, tunnevad ja armastavad oma kodukohta, kellele meeldib siin elada.


 Kõik, mis on ühe kohaga seotud, saab alguse inimestest.
Piret armastas seda kohta ja oskas üles leida selle, mis on Arula eriliseks teinud.

 Pingisaade ETV-s:
http://etv.err.ee/index.php?05650257&video=5573
 Arula
Külaselts

Pingi tegemise lugu


Pingi tegemise lugu oli järgmine:
Pireti pingi tegemise mõte tuli mitmel inimesel korraga. Esimesed olid Silvia, Ellen Reet, Mauri.
Kõigepealt valisime pingile koha.
Mauri tuli kogu oma perega kohta kujundama. Aitajaiks olid Paavo, Sander, Siim ja väikesed abistajad Laurits ja Harald. Avasime vaate järvele.
Ideid oli ka disaini osas. Risto, Volli, Juhan, Mauri, Jaak, Ellen Reet, Silvia, Paavo, Airika, Lia, Andrus, Aare, Ants, Johannes, Toomas, Sigrit, Juta ja teisedki avaldasid oma arvamust: kuidas, kuhu, mis puust.


Aega kulus ka pingi tegemiseks erinevate kasvavate puude ülevaatamiseks, mida pakuti.
Mauri pakkus kahte saarepuud, Jaak tamme, Ants ja Aare samuti tamme, Volli saart jne.
 Toomas aga, kes parasjagu oma metsas raiet tegi, tuli välja ideega teha pink ilusast haavast, millel metsas väike väljavalitu nups küljes.
 Nii me siis otsustasime Toomase puu kasuks.

Toomas ise lõikas oma saekaatris materjali valmis. Stella ja Kerly abistasid teda seejuures.

                                        Volli ja Risto rõõmustavad: Luiged lendasid järvele

Risto oli meie pingimeister, kes oli varemgi sellega kätt proovinud ja tal ka täpselt teada missugused detailid ja kui pikad nad peavad olema. Siin abistasid teda nii Volli kui Jaak.
21. juuli oli see päev, kui ilus, uus Pireti pink tekkis meie Arula peoplatsi äärde, Lutsu järve kaldale.

  Külarahvas käis uudistamas ja istumas. Puhati jalgu, mõtiskleti. Mugav istuda ja ilus ka, oli arvamus. Eemalt paistab, et tugev nagu ajalugu. Kas ajalugu aga alati nii helge ja üheselt mõistetav on.
   Võttis aega mis võttis aga pink sai valmis ja Juhani abiga ka paika.


                         

28 oktoober 2012

Mäha ja Arula küla ühine golfipäev

Suvel toimus kahe küla ühine golfipäev. Vaatamata väikesele vihmasabinale  oli üritus väga hariv, rahva- ja üllastusterohke.
 Ivo Linnat ja Anti Kammistet on alati mõnus kuulata. Täname Otepää Golfi ja kõiki suurevaevanägijaid. 

Arula külapäev, 593 aastat esmamainimisest


Tuhanded noored rändavad mööda maailma ringi, tundes hinges avastamisrõõmu ja seiklusjanu. Emad-isad aga ootavad kodulävel ja peidavad oma hinges muret, kas lapsed võõrsile jäävadki või siiski leiavad endas tahte kodumaile tagasi tulla. Kuidas sisendada oma järgmistesse põlvkondadesse kodutunnet, teadmist, kus on kodu, mis on kodu, mis on kodukoht.
Aprillikuu viimasel laupäeval võis Arula küla teedel kohata Lutsu talu poole ruttavaid külaelanikke, kes jalgsi, kes rattaga, kes autoga. Kuigi teeäärtes oli kohati veel lumelaike ja Lutsu järvel nähti nädal tagasi veel jääd, oli ilmataat siiski helde. Pilveservast piilus päike, metsaviirul rohetasid õrnalt kased ja metsaalused täitusid sini-must-valgetes toonides: sinililled, must muld ja valged ülased. Lutsu turismitalus olid külamehed juba mitu päeva rassinud: kes korrastas lõkkeplatsi, kes pani suurt pidutelki ülesse, kes kandis lõkkematerjali paika. Külanaised aga vaaritasid head-paremat peolauale panemiseks.


        Külapeole tulnuid rõõmustas Nuustaku naistantsurühm rahvatantsudega, Lille Tali väikesed pillimehed oma pillilugudega, Varju imeliselt kõlava kandlemänguga. Toomas Uibo üllatas kõiki pidulisi kanuu- sõitudega. Isegi tema enda kõikenäinud silmad jäid imetlema müstilist vaatemängu, kui "murueidetütred", see tähendab kaunites rahvariietes  Nuustaku rahvatantsijad kanuudega Lutsu järvekesel tiirutasid. 



 Orienteerumisentusiastid said aga jälle oma võimeid proovile panna. Talutares oli ülespandud käsitöönäitus ja samas võis tutvuda põhjalikumalt ka Arula mõisamaa ajalooga. Kõigile huvilistele tutvumiseks oli esitletud Arula ajalooveebi käsikiri. See on uskumatult mahukas, väga sisutihe, tohutu fotomaterjaliga varustatud kirjatükk. Peaaegu 600. aastatagusest ajast tänapäevani pajatavad mõisnike, kooliõpetajate, kooliõpilaste, kirjanike, kunstnike, talude, taluelanike jne. lood. See on ühe kogukonna ajalugu ja nende lugude kaudu oleme meie kõik seotud mineviku maastikuga ja nii säilib ka side põlvkondade vahel. 
See on sügavat lugupidamist vääriv töö ja kahtlemata hindamatu väärtusega meie oma külast.  võib-olla paarikümne aasta pärast on see kirjapandu ime, sest juba praegu väga paljud noored mõistavad vaid arvutist lugeda. Kogu külarahvas on eriliselt tänulikud Piret Barkalale, kes ei väsinud mööda Eestit ringi sõitmast ja elulugusid uurimast, endiste ja praeguste külaelanikega kohtumast, neilt fotosid kogumast, lugusid üles kirjutamast, arhiive ja kogusid külastamast. Pireti uskumatult suur töö, ühe põlise Eesti küla ajaloo jäädvustamiseks tulevastele põlvedele saab ehk kunagi külarahva abiga ka kaante vahele.



  Tunnustati Mauri Mändoja aastakümnetepikust kivide, rändrahnude, kalmete, põlispuude ja matkaradadega tegutsemist. Sel aastal pühitseti ka Otepää talvekirikus Mauri avastatud 102. aastane leeripoiste pilt.

See oli alles kolmas Arula külapidu. Kuid juba on tunda, et rahvas tuleb heameelega kokku. Oli ju Arula Otepää kihelkonna suurim küla. Tulevad vanaemad-vanaisadki lapselapsed käekõrval. 
                                                  
Tuleb neidki, kes oma Arula koolikaaslastega pole 50 aastat kohtunud. Austamist väärivad inimesed, kes on kodukohta alles jäänud ja vaatamata raskustele maaelul hinge sees hoiavad. Palju on huvitavaid ideid, kuidas oma kodukohta elamisväärsemaks muuta, nii et nooredki siia tagasi tulla tahaksid, kuid unistuste elluviimiseks on vaja tugevat kogukonda. Kindel on see, et ilma kodutundeta me lapsed jäävadki kodutuks.
Täname kõiki oma küla inimesi, kes meie ühispeost osa võtsid. Täname ka tublisid peole kaasaaitajaid: pillimehi, rahvatantsijaid, mehed, kes oma pillid kaasa võtsid ja mängisid, võimendusega tegelevat Einarit, põnevust pakkuvaid Väike-Järve filmimehi, Airikat ja Ristot, Piretit, Maurit, Jaaku, Margitit ja Kallet, Enet, Maiet, Silviat, Piretit, Paavot, Siimu, Sanderit, Ellen – Reeta, Vellot, Liat ja Marti, Harrit ja Hellet, Estit, Rolandit ja Juhanit, Leod, Ahtit, Viivit, Ainot, Liidiat, Helgit, Andrust, Maretit ja Vellot, Mattit, Kadrit, Antit, Peepu, Antsu, Aaret, Urvet, Taalit, Ehat, Aitat, Aadit ja paljusid teisi, kes meile ajaloomaterjale tõid ja igati kaasa aitasid ühise päeva meeldivale sisustamisele.