Simunapäev

Vanasti öeldi, et Siim teeb sillad – see tähendas, et umbes sel' ajal algas maa ja veekogude külmumine. Ja see oli ikka hea asi, sest sügisene pori ja vihm tegi maa hullusti pehmeks ja ei lasknud eriti kuhugi inimesel ega loomal kõndida või midagi raskemat vankritega vedada.

Simunapäev märkis seega talveteede tekkimise algusaega.
Nüüd võis hakata vähehaaval suurema metsateo riistu ja asju valmis sättima ja vargsi pilke puulatvade poole heitma.
Kui aga simunapäeval vihma sadas, siis usuti sügisest pori ja vett veel mõnda aega kestvat.

Väga ammustel aegadel arvati juba simunapäev olema hingedeaja lõpuks.
Usuti, et hinged saavad just sel' päeval mööda vastvalminud ja habrast jääsilda üle vee oma paikadesse ära rännata. Selle päeva olevat hinged lahkumiseks valinud just seepärast, et see simunapäevane jääkirmetis veel nii noor ja õrn on - siis pole hingedel tarvis karta, et keegi uudishimulik siit maailmast neile teisele poole salaja järgi hiilib.

Küll aga võtsid noored neiud tänasel päeval ette teekonna ojade ja jõgede äärde, et simunapäeval paigaletarduva vee pinnalt oma tulevase kaasa peegeldust leida.
Ja ikka hõbedat pidi veevaimudele selle kena pildi eest kingiks viima.
Tüdrukud teadsid, et kui antav hõbedatükk läbi selle kerge jääkirmetise niimoodi vette kukub, et ainult kukkumiskohale pisike avaus sisse tuleb ja vetepind muul moel häirituks ei saa, siis on veel eriti suurt ja pikka õnne oodata ja kõik sellel ööl nähtavad uned pidavat täiesti tõeks saama.
Vanarahvas uskus, et simunapäeval ei tohi karja välja ajada isegi kui ilmapoolest oleks saanud. Räägiti, et Siim jäätab üksiti koos muude vetega lehmade piima ka ära ja siis esimeseks jõulupühaks on piima majast läinud