Raamatu esitlus

Arula külaselts väärtustab oma inimeste pärimusi. Need väikesed mälukillukesed on tulevikus lastelastele hindamatu väärtusega. Nende lugejad saaksid nagu terekäe ammulahkunud esivanematelt. Ainult kirjapandu elab edasi. Kõik ülejäänu ununeb ja kaob jäljetult.

Lutsu tallu oli kohale tulnud kõik huvilised, kel reede õhtul 19.00, veel pärast päevatööd, võhma jätkus. See oli esimene raaamatu esitlus.
 Teine esitlus tuleb neljapäeval, 30. augustil, kell 16.00 Otepää Linnaraamatukogus. 
Olete kõik oodatud.

Ene Kelder õpetab kuidas vigu nähtamatuks muuta. Me usaldasime sõnu aga nad mängisid meile ikka vingerpussi! 

6.minutit lugemist pidi vähendama südame löögisagedust, lihaspingeid ja aitama paremini uinuda, eriti veel siis kui see puudutab sinu kodukohta ja selle ümbrust. 

Volli rääkis esituse eelselt meie küla meestest, kes on ikka midagi Arulast eluks kaasa saanud. Mats Traadist, kes lapsepõlves Kuudsemäelt ja üldse Arulast sai niipalju emotsioone kaasa, et on tuhandeid lehekülgi kirjutanud. Ernst Carl Kessler sai oma 120. oreli ehitamiseks niipalju helisid Arulast põue ja oma aega, et need kajavad siiani Otepää kirikuski. August Vellneri igatsus suuremate vete järele, tegi ta Eesti hüdroloogia isaks ja väikese riigi kogu Euroopas tihedaima hüdromeetrilise vaatlusvõrguga maaks. Ferdi Sannamees võttis Arulast kaasa igatsuse ilu ja kunsti järgi. Tegi ta ju meie kuulsaima Reaali poisi. Tulevane kolonel, soomusrongide juht, Karl Parts sai Arulast kaasa suure vabaduseiha ja sõjamehe tõsise, töise vaimu. Puulõikemeister Leopold Kompus rääkis ja kirjutas Arulast erilise soojusega hinges. Ja see ei ole veel kõik... Neid inimesi on veel ja veel aga sellest edaspidi. 

Piret Paluteder pajatab oma isa Mauri Mändoja kunagisest kirjatükist alguse saanud mõttest, et raamat tuleb kunagi ikka kirjutada, korjatud pärimustele toetudes. Ta räägib, kuidas mõtted muutusid ja jõuti sellisesse faasi, kus kirja pandi palju rohkem lugusid kui planeeriti. Ikka lood ja objektid Arulasse suunduvate teede äärest. Pidime selle kõik mahutama 100. leheküljele. Pilte oli juba mitme raamatu jagu. Valik oli väga raske. Otsustasime ka Arula ütlemised "rosinatena" lisada. Roland Seeri fantaasiaküllased illustratsioonid meeldisid väga ja nii kõike lisades tuli raamatut mitu korda muuta ja küljendada. Pealkirigi muutus mitu korda. "Kõik teed viivad Arulasse" aga sobis kõige enam ja nii see jäigi. Iga pildi juures oli ju lugu. Toimetamist jätkus kõigile: kellel oma tööde, kellel puhkuse kõrvalt. Tänud kõigile.

Siia lõppu üks Arula lugu. Kaks meest ärkavad kõrvalises kohas pingil üles. On hämar. Üks küsib: Ega sa ei tiia, kas om ommuk, vai joba õdak? Saab vastuse: Ei mina ei tiia, ma ela kaugembal. 

Oli tore raamatutest hoolivate inimestega kohtuda ja eriti siis kui nad kõik on nagu omad. Täname KOP-i, kõiki toetajaid ja koostöötegijaid, raamatu ilmumisele kaasaaitajaid. Raamatu trükkimist rahastas Rahandusministeerium SA Kodanikuühiskonna Sihtkapitali  (KÜSK) vahenditest.